E-õppe kohta liigub ringi mitmeid eelarvamusi ja uskumusi. Millised neist vastavad tõele ja millised on valearusaam? Selles aitavad järgmistes videolõikudes selgusele jõuda haridustehnoloog Mirjam Paales ja aastatepikkuse e-õppe kogemusega õppejõud Anne Villems.
E-õppes kasutatakse õppeprotsessi toetamiseks hulgaliselt digitaalseid ja interaktiivseid vahendeid. Üheks näiteks on enesetestid, mida võib õppimise eesmärgil läbida nii palju kui tarvis, saades ühtlasi kohest tagasisidet materjali omandamise kohta.
Koolitaja teab, et videoloengut võib õppija vaadata iseseisvalt talle sobival ajal ja sobivas kohas (kodus, töökohal, vabas õhus) ning seda ei pea tegema just auditoorselt. Videoloengu üheskoos vaatamine on otstarbekas siis, kui see toimub samaaegselt mingi seotud auditoorse tegevusega.
E-õpe on just enam arenenud suhtluse suunas. E-õppes on võimalik mitmekesiseid suhtlusvahendeid kasutades oskuslikult organiseerida suhtlus ka 150 õppijaga.
Kui koolitaja kujundab kursuse keskkonna, kus kasutatakse efektiivselt e-õppes pakutavaid suhtlus- ja kaasamisvahendeid (rühmatööd, foorumid, blogid, vikid), siis ei tohiks keegi end üksikuna tunda.
Kes petta tahab, saab seda teha ka koolitusel. E-õpe pakub võimalust identiteedipettuse riski hajutada, kuna koolitaja saab jälgida õppeprotsessi (õppija portfoolio, blogi). E-õpet tavaõppega kombineerides on võimalik võtta mõlemast õppevormist parim.
100%-line e-õpe on rohkem arenenud hõreasustusega riikides (Kanada, Austraalia). Eestis on e-õpe pigem selleks, et õppeprotsessi toetada ja efektiivsemaks muuta. Selleks on mitmeid võimalusi ning kasuks võib tulla e-õppe kombineerimine auditoorse õppega.
E-õppe kasutamisega vähenevad ruumide ülalpidamiskulud ning odavam on kasutada kellegi teise poolt valmis tehtud e-õppematerjale ehk õpiobjekte, mida leiab avalikest repositooriumitest. Õpiobjektide esialgseks tegemiseks kulub aga tavaliselt rohkem vaeva ja energiat kui auditoorse loengu lugemiseks.